Sel aastal sai 5 aastat meie ühingu tegutsemisest. Sel puhul andsime välja kalendri ja oh seda edevust, ikka iseenda piltidega. Ajas oleme aga ligi 100 aastat tagasi läinud. Jaanuari kuus (s.t. esimene pilt ülevalt) olen mina, seisan. Pildistas Alla Meinson, kes on minu arvates teinud võrratu töö.
Minu lapitehnikas lina jõululauale, mis valmis Isetegija Teeme Koos projekti jaoks. Ja sini-hõbedased kuulid on kaunistatud litrite, paelte ja kangaga. Tiimari pallidele on tehtud sisselõiked, millesse on kinnitatud kangas, ühenduskohad on kaetud hõbedaste paeltega ja osa sektoreid litritega, kõik on kinnitatud väikeste naelapea nööpnõeltega. Ilusat jõuluaega!
Võtsin selle kellukesega osa ka Isetegija kaunima jõuluehte konkursist. Lihtsalt sellepärast, et ta tundus mulle nii teistmoodi, et tuli tahtmine teistelegi näidata. Kellukese idee tuli realiseerimiskeskuses vanast kastist ( laboriklaaside jäägid, enamus katki) mingi laboriklaasi-lehtri leides. Ja siis meenus suvel Lapimaa poole sõites teeäärne Veskikello peatus. See on üks ütlemata tore söögikoht, mis on nii seest kui väljast ümbritsetud kelladega, suurte (inimesekõrgused )ja väikeste, värviliste ja metallsetega. Lisasin oma juttu tõestuseks ka paar pilti, klõpsisin seal päris palju. Minu kelluke aga valmis järgmiselt: kõigepealt sai ta paar kihti klaasivärvi ja siis kergelt ahjust läbi, järgmisena tegin fimost ülemise osa. Panin ahju sooja nii, et soojendas ainult ülevalt, seega õhuke klaas viga ei saanud aga fimo läks ilusti kõvaks. Seejärel kaunistasin kahepoolsete kleebistega, mis kuldasin fimo kullaga üle, samuti tegin servad ja kaunistuseks veel lips. Selline ta saigi.
Esimene jõululina sel aastal, neid peaks siia veel tulema.
Kui ma ennast sel aastal Isetegija TKV jõuluprojekti registreerisin, siis ma ei osanud küll ette kujutada kui keeruliseks mul selle valmistamine kujuneb. Tean, et kõik on tublid isetegijad ja tuleb palju vaeva näha, et millegagi üllatada. Kuna arvasin ennast tugeva olema lapitehnikas , õmblemises ja siidimaalimises siis oligi loomulikult kavas neid oskuseid kasutada. Loosi tahtel tuli mul kingitus teha ossu59-le. Kui ma tema blogiga tutvuma asusin siis oli selge, et minu tugevad küljed muutusid kohe nõrkadeks ehk arenguruumi jätkub. Kuidas saan ma siidimaali kinkida inimesele, kes oskab võrratult tekstiilimaali. Päästjaks osutus seekord viltimine, mida ka viimasel ajal palju tehtud. Esimesed paar sussitegu ei tulnud veel nii head kui vaja seega meisterdasin jõulupärja. Hea kerge, ei aja okkaid, võib kõikjale paigutada. Ka pärlitöid olen aeg-ajalt ikka teinud kuigi siin blogis neist suurt midagi ei ole. Ei oska väikeseid läikivaid asju pildistada. Seega siis lisasin kõrvarõngad ja paeltega punutud kaardi. Pilt on pärit ossu59 blogist. 
Olin täna suures masenduses, kuna hambatehniku juures selgus, et mu hammast ei ole võimalik täna taastada ja kõik see läheb mulle väga kalliks ja võtab palju aega. Ja kõige lootusetumas olukorras astus uksest sisse… ei mitte jõuluvana … vaid postiljon ja tõi pakki. Ma ei suutnud isegi mitte rõõmustada. Paki sisu aga muutis mu tänase päeva…ma ei ole vist kunagi midagi nii ilusat saanudki! Tundsin nende kinnastega esimesest kokkupuutest tugevat sidet, täpselt parajad, võrratult ilusad. Kingitus ainult mulle. Pilt ei suuda seda edasi anda aga peal on ilus kuusepuu tikand ja pärlikaunistus. Suured-suured tänud sulle, kallis Sunray!Kuusepärjad on nüüd ustel,
kuuse-ehted müügil poes.
Kinnastel on kuusemuster-
jõulukuul on kuused moes!
Hõbekuust on jõulukaardil,
mille Sulle saadan ma.
Kuuselõhn on jõulutaadil
kui Su tuppa astub ta.
Veelkord suur tänu Sunray!
Vilditud linnukesed köögiaknal. Need rohelised silmad vasakul pool akna taga kuuluvad ühele meie kassidest, kes on parajasti linnujahil.
Ilusat kolmandat advedipühapäeva. Pildil õlgedest jõulupärg, kaunistatud paelte ja punaste marjadega. Tegelikult ei olegi see minu töö vaid noorema tütre poolt jõuluseadekursusel õpetaja juhendamisel tehtud.
Igal aastal olen oma jõuluettevalmistustega hiljaks jäänud. Sel aastal otsustasin juba oktoobris alustada. Esimeseks tööks sai taskutega advendikalender. Tundus väga lihtne olema ja pidi kiiresti valmis saama aga kokkuvõttes tegin ma seda ikka mitu nädalat igal õhtul. Materjalideks villane riie, käsitöö vilt ja tikkimisniit.
Kaarte on ka sel aastal palju tehtud, nüüd tuleb nendega kedagi rõõmustada, sest varasemad kogemused on näidanud, et posti ma neid küll panna ei jõua. Olen seda igal aastal planeerinud aga plaanidest kaugemale ei ole jõudnud. Oleks ju tore peale aastaid meili ja sms-i õnnitlusi postkastist isetehtud kaart leida. Need kaardid siin on decopage paberilt aga eriti meeldis mulle selle aastane avastus: kahepoolsed kleebised ja sinna sädelust raputada ja siis veel loomulikult embossing kaardid. Aga nendest mul pilte ei ole.
Laura Lapi Ladu 